Peamised biomassi osakeste vormimise materjalivormid on erineva suurusega osakesed ning osakeste täiteomadused, vooluomadused ja kokkusurumisomadused kokkusurumisel avaldavad suurt mõju biomassi survevormimisele.

Biomassi graanulite survevalu on jagatud kahte etappi.

Esimeses etapis, kompressiooni varases staadiumis, kantakse madalam rõhk üle biomassi toorainele, nii et algne lahtiselt pakitud tooraine paigutusstruktuur hakkab muutuma ja biomassi sisemine tühimike suhe väheneb.

Teises etapis, kui rõhk järk-järgult suureneb, purustab biomassi graanulimasina surverull suureteralised toormaterjalid rõhu mõjul, muutudes peenemaks osakesteks ja tekib deformatsioon või plastiline vool, osakesed hakkavad täitma tühimikud ja osakesed on kompaktsemad. Maapinnaga kokku puutudes haakuvad omavahel ning osa jääkpingest salvestub tekkinud osakeste sisse, mis muudab osakestevahelise sideme tugevamaks.

Mida peenemad on vormitud osakesed moodustavad toormaterjalid, seda kõrgem on osakeste täituvus ja seda tihedam on kontakt; kui osakeste osakeste suurus on teatud piirini väike (sadadest kuni mitme mikronini), muutub ka vormitud osakeste ning primaarse ja sekundaarse isegi sidumisjõud. Toimuvad muutused ning osakeste vaheline molekulaarne külgetõmme, elektrostaatiline külgetõmme ja vedelfaasi adhesioon (kapillaarjõud) hakkavad domineerima.
Uuringud on näidanud, et vormitud osakeste mitteläbilaskvus ja hügroskoopsus on tihedalt seotud osakeste osakeste suurusega. Väikeste osakeste suurusega osakestel on suur eripind ning vormitud osakesed imavad kergesti niiskust ja taastavad niiskust. Väikesed, osakeste vahelisi tühimikke on lihtne täita ja kokkusurutavus muutub suuremaks, nii et sisemine jääkpinge vormitud osakeste sees väheneb, nõrgendades seeläbi vormitud osakeste hüdrofiilsust ja parandades vee läbilaskvust.

Taimsete materjalide survevormimisel tekkivate osakeste deformatsiooni ja sidumisvormi uurimisel viis osakeste mehaanikainsener läbi mikroskoobi vaatluse ja osakeste kahemõõtmelise keskmise läbimõõdu mõõtmise vormiploki sees olevate osakeste jaoks ning koostas osakeste mikroskoopilise sidumismudeli. Maksimaalse põhipinge suunas ulatuvad osakesed ümbritsevasse ja osakesed on omavahel ühendatud; suunas piki maksimaalset põhipinget muutuvad osakesed õhemaks ja helvesteks ning osakeste kihid ühendatakse omavaheliseks sidemeks.

Selle kombinatsioonimudeli järgi saab seletada, et mida pehmemad on biomassi tooraine osakesed, seda kergemini muutub osakeste kahemõõtmeline keskmine läbimõõt suuremaks ning seda lihtsam on biomassi kokku suruda ja vormida. Kui taimse materjali veesisaldus on liiga madal, ei saa osakesed täielikult välja sirutada ja ümbritsevad osakesed ei ole omavahel tihedalt ühendatud, mistõttu ei saa neid moodustuda; kui veesisaldus on liiga kõrge, kuigi osakesed on täielikult välja sirutatud suunas, mis on risti maksimaalse põhipingega, Osakesi saab omavahel siduda, kuid kuna palju toormaterjalis olevat vett ekstrudeeritakse ja jaotatakse osakeste kihtide vahel, osakeste kihte ei saa tihedalt kinnituda, seega ei saa seda moodustada.

Kogemuste andmetel jõudis spetsiaalselt selleks määratud insener järeldusele, et tooraine osakeste suurust on parem kontrollida ühe kolmandiku ulatuses stantsi läbimõõdust ja peene pulbri sisaldus ei tohiks olla suurem kui 5%.